Läksin Alutagusele, et seal ringi kolada, uurida kas karude massärkamine on lahti läinud. Ning muidugi lootsin leida värket jälge ja seda pidi tagasi minnes jõuda karu talvepesani.

Hakkasime end kolleeg Ahtoga metsa sättima. Võtsime räätsad ühes, et mine tea. Kui Ahto veel pudi-padi autosse tõstis läksin ma keldri taha, et seal ringi uudistada ja jälgi lume peal vahtida. Olin seal natuke aega koperdanud, kui tõstsin pilgu ja nägin, et karu. Otse keldri tagant läheb pikk ja sirge metsatee. Umbes 700 m kaugusel meist istus ja astus ja asjatas üks isane karu.  Päris tükk aega. Ahto tormas kolmjala järgi ja kõik ta pereliikmed tulid karu uudistama.

Veebruari lõpus matkasime kolmel järjestikusel päeval Kõrvemaal huntide jälgedes. Sumpasime räätsadega lumises metsas, tegime põnevaid avastusi ja saime osa meie jaoks erakorralisest, kuid metsas igapäevasest vaatemängust lumel. Juba sel pühapäeval plaanime taas huntide tegemisi avastama minna.

Jäljeluuresse minnes avastasin esimesed huntide jäljed Keskpolügooni läbiva tee pealt.

Mööda teed edasi jalutades jõudsin kohani, kus koprad olid toitumas käinud. Koprad muutuvad talve edenedes tegusamaks ja varakevadel käiakse juba aktiivsel pesadest väljas.

Loomulikult olid kobraste tegemise vastu huvi tundnud ka hundid.

Kolmandal päeval juhtisid võsavillemite jäljed meid verise laiguni lumel. Asja natuke lähemalt uurides ja värskelt sadanud lund räätsaga laiali lükates avanes lahinguväli. Susid olid murdnud siin metssea, kes ilmselt ilma võitluseta ei alistunud. Sellisest looduse vaatemängust, mida Aafrika loodusfilmides on tavalised, saab Eestis osa talvel lumel olevaid jälgi lugedes.

Praegune ilmaprognoos on hea, lubatakse külma ja sademetevaest nädalat. See loob pühapäevaseks hundijälgede räätsamatkaks head tingimused. Matkal osalemiseks saab registreeruda siin

Taas on käes aeg, mil viigerhülged hakkavad merejääl päikesevanne võtma. Eelmisel aastal kirjutasin, kuidas viigrite uurimisprojekt andis kindlat tõestust selle kohta, et mingi hulk Eesti vigridest veedab talve Väinamere kinnisjääl. Tegime eelmisel nädalal luureretke Suure väina jääle, et tutvuda selle aasta jääoludega.

Hiljuti ajasid Alutaguse metsamehed kogemata talveund magava karu üles. Seda ikka juhtub ja õnneks ei olnud tegemist poegadega emakaruga.

Hüljeste elutsüklis on alanud kõige olulisem aeg – kevadtalvine poegimine merejääl. Enamusel emastel peaks kutsikad juba sündinud või kohe-kohe sündimas olema. Jääolud soosivad taaskord karvakalade paljunemist ja hülgehuvilisele on alanud aasta põnevaimad päevad.

Eile käisime räätsamatkal huntide jälgedes ja leidsime ära söödud noore karu jäänused.

Vaata, kuidas meie hundijälgede filmimine telepurgist näha jäi. Osooni vahendusel.

http://etv.err.ee/index.php?05592787&video=2598

Eile filmisime koos ERR „Osooniga“ saatelõiku huntide talvistest tegemistest. Meil oli õnne ja sattusime täiesti värsketele hundikarja jälgedele.

Uue aasta esimesel päeval olime Rassil taastatud metsavendade punkrit uudistamas http://pk.rmk.ee/parandkultuur/JK/JK143.jpg. Punker uudistatud, otsis Liisa geopeituse aaret, mina luusisin ümbruskonnas ringi ning leidsin maast mingisuguse samblike ja okste pambu. Ilmselt olid tormid pambu ülevalt puuotsast alla puhunud.

Arvasime, et tegu orava pesaga, kuna pesa pealt lahtine polnud ja näha oli vaid üks väike sisenemise ava. Otsustasime pesa prepareerida, kuna omanikud olid ilmselgelt pesa maha jätnud. Liisa rebis pambu pooleks ja oh kui lahe, pesa oli vooderdatud umbes 5 cm paksuselt habe ja/või narmassamblikega. Nii lagi, seinad kui põrand. Ja kui puhas oli pesa seest!

Loomade jälgi ja tegevusjälgi otsime talvistel plaanilistel matkadel.

Simmo Saaremaalt tegi hiljuti laheda video hallhüljestest. „Hallid“ on karjalise eluviisiga sotsiaalsed loomad. Videol on näha omavahel jagelevaid hallhülgeid Saaremaa rannikul.