Olen Põltsamaa jõe ääres põrsapõlve suved veetnud ja korra ka kanuuga oma 20 aastat tagasi Piibe maanteelt läbi Sinijärve Päinurme sõitnud. Nii et päris tundmatu see paik polegi, kuigi kanuusõidust ei meenu eriti miskit peale pilves sügisilma.

5. augustil juhtusin taas Päinurme kanti ja siis langeski otsus, et esimesel võimalusel lähen.

Reedel, 7. augusti pärastlõunal tirisin süsta auto katusele ja lasin end Piibe maanteele Põltsamaa jõe sillale sõidutada, mõttega et sõidan allavoolu nii kaugele kui tuju on.

Kola pakitud ja GPSukaart jooksma, esimesed aerutõmbed kell kolmveerand kuus õhtul. Käsisaag kah igaks juhuks kaasa. Teiste matkaliste poolt oli jõgi kuulu järgi puhastatud, kuid mine sa neid närilisi tea... Pealegi oli mõte Põltsamaa nn vanajõge pidi sõita kuhu kanuutajad tavaliselt ei satu.

Jõgi on Piibe sillast allpool esimese 3 km ulatuses kohati kunagi kraavitatud ja suhteliselt sirge. Voolab kah. Edaspidi lookleb oma loomulikus sängis. Madal ja pisut rohtunud aga normaalselt kulgetav. Paar puud oli ka ees mille alt sai läbi pugeda. Kuskile kraedpidi kinni ei jäänudki. Lihtsam ja madalam oleks olnud süsta tagatekile selili lasta aga kokpiti tagumine serv nii kõrge et seljaroots läheb enne katki kui puu alt läbi mahun. Või siis okste vahele kummuli, mis pole kah just parim lahendus. 1 h 32 min sõiduaega ja Nava jõe suudmes. Seal kobisin ka korraks kaldale. Jõgi läheb seal kaheks: Nava jõgi vasakule Endla järve ja Vana-Vorsti jõgi paremale. Tegelikult voolas Nava jõgi ikka nagu üks õige jõgi Endla järvest Põltsamaa jõkke aga pärast Endla järve ühendamist Sinijärve ja Räägu kraaviga allpool uuesti Põltsamaa jõega on vool teist pidi.

See Vana-Vorsti jõgi oli oma nime vääriline: lookles omajagu ja penikeelt täis. Voolu napilt. Pidi suisa kohta valima kus aeruga tõmmata sai. Kus pisut voolu, seal rohtu vähem. 1h 10 min seda vana vorsti söömist ja Preedi jõe suudmes. Preedi jõgi on allikaline ja vesi muutus tunduvalt külmemaks. Penikeeled olid kui peoga pühitud ja kulgemine muutus oluliselt mugavamaks. Lookeid ka enam nii palju ei olnud ja vool täiesti olemas. Veel 40 minutit sõitu ja selles laagriplatsis, kus see jõesõidu mõte esimest korda tekkis. Kell oli juba hiline kah ja ega ma häid laagerdamise kohti allavoolu ei teadnud. Ja nagu hiljem selgus, polegi neid õieti. Kuskil kõrges ja õhtust kastemärjas rohus ei olnud ahvatlev toimetada, kolmveerand kümme jäin õhtule. Esimese pooliku päeva teekonnaks siis 20,8 km ja sõiduaega 3h 22 min. Päris tore õhtupoolik. Ainult parmud kiusasid alguses pisut. Laagripaigas üksikud sääsed.

Laupäev, 8. august.

Kuskil peale kaheksat kobisin välja ja hakkasin ärkama. Molutasin ja sügasin niisama ja kuulasin vaikust, ettekäändega et telk kastest kuivaks. Võtsin linnu (paelussi)petet, erilist söögiisu polnud ja kohmitsesin oma kola kallal. Lõpuks oligi varandus päikese käes tahenenud ja 9.48 sain uuesti veele. Laagriplatsist paarkümmend meetrit allavoolu on purre, kust kuiva jalaga üle jõe pääseb. 40 minutit sõitu ja Sinijärvest tuleva Räägu kanali suudmes. Väga mõistlik plaan oli mööda Vanajõge sõita. Väga vaheldusrikas ja metsik kant, mööda lookeid küll tunduvalt pikem kui läbi Sinijärve, kuid selle tegi jõe vool suuresti tasa. Räägu kanali alguses on pais ja mööda kraavi muidu kah nüri kühveldada.

45 minutit Räägu kanali suudmest edasi leidsin päris kobeda ametliku laagriplatsi, kus pink ja lõkkease. Ma neid kilumeetreid ei viitsi siia täpselt rehkendada, aga keskmine liikumiskiirus oli sellel lõigul ca 8 km/h.

Umbes 2h 45 min ööbimispaigast sõidetud, tegin esimese jalasirutamise peatuse  Liivimaa ja Eestimaa ajaloolisel piiril Päinurme kandis, miski turismitalu lähedal oleva sauna ja muu chillimise/grillimise  putkadega. Ühtegi hingelist näha polnud, üks peni haukus kuskil läheduses. Selleks ajaks olin oma põrsapõlve jõe juba seljataha jätnud ja tundsin tuttavad kalapüügi, ujumise ja muud kohad isegi jõe poolt ära. Kunagised luhaheinamaad, kus hobusega heina niideti ja pärast suure loorehaga kokku kraabiti, on muidugi võsastunud, kuid miskit on veel kallast uurides siiski märgata. Mu meelest ongi Preedi jõe ja Päinurme vaheline osa jõe kõige ilusam ja metsikum lõik. Alam-Pedja muidugi ka, aga sellest hiljem. Veel mõned verstad ja 12.55 olin Rutikvere paisu juures. Alla sealt miski väega ei saa, peab ümber lohistama. Lohistasingi 60 - 80 m. Seal tegin ka pikema lõunapausi ja tunnikese pärast uuesti kühveldama. Veerand tundi ja esimene tõsisem pusimine üle jõge sulgeva kase. Reiejämedused tüved pisut üle veepinna (no nii, et ainult ülemine serv oli veest väljas). Pisut akrobaatikat ja oligi tee ees lahti. 

Edasisest teekonnast Pajusini ei ole erilisi muljeid. Kaldad lagedamad ja ründavaid parmusid rohkem. mõned kalamehed õngitsemas. Kuskil Pajusi kandis üks kummaline vanamees kummipaadiga, kus jalgratas risti üle paadi, vineerkast veel põiki pakiraamil. Alguses ei saanud arugi mis riistapuuga tegemist. Paras rütm oli sees ja tervituste vahetamise järel kühveldasin edasi. Tagantjärele tarkusega mõtlen et oleks sõidu meelolukaima pildi saanud.

Peagi tekkisid pilti Tartu maanteel sõitvad autod ja maanteesild. Sillast ca 0,5 km edasi leidsin vasakul kaldal platsi, kus poris sumamiseta kaldale sai ja tegin lühipeatuse, nii 15 minuti ringis. Silla ja peatuspaiga vahel üks käpa maha joonud kamp keset jõge vööni vees. Bemm kaldal ja pidu käis. Ühtegi laipa mu puhkepausi ajal allavoolu õnneks ei triivinud. Rutikverest Tartu mnt. sillani sõiduaega 2h 20 min, keskmise kiirusega 8 – 9 km/h.

Edasi olin valmis voolu kadumiseks seoses Põltsamaa paisuga. Jõgi aga tõttas edasi. Enne Põltsamaa linna jalakäigu silla all ei näinud seda õiget kohta kus kivide vahelt läbi saab ja küsisin inimkonna käest kes seal parasjagu päevitas. Näidati auk kätte ja mainiti, et vesi on praegu all sest Põltsamaa pais on lahti. Sellest ka siis pidev vool. Linnavahele saabudes ootas ees penikeelte pudru juhuslike voolusängidega. Sillalähedasest peatusest linnavahele 17 min sõitu. 

Kuna oli mõte mõned õlled ja muud head-paremat osta, üritasin elegantselt randuda sadakond meetrit enne silda jõe paremal kaldal. Pardid jäid lolli näoga järele vaatama. Põrutasin täiega läbi vesimaltsa mudasse ja sai kiirelt aru, et valik polnud just kõige õigem. Aga kuna pole tähtis kus ja kellega, peaasi et soliidselt, siis astusin soliidselt süstast välja ja vajusin põlvini püdelasse porisse (kõik need paisueelsed setted, tead). Panin veel enne plätud jalga et mine neid linnavahelisi kaldaid usalda. Ja siis olin seal paar minutit jalgupidi ankrus. Üks vares kõndis mööda muda ja vaatas mind sihukese pilguga et „mis laiad siin kui isegi pori sind ei kanna”.

Jalad sain kätte ja plätud kah tervelt. Olin põlvini porine ja puhtaks kah kuidagi ei saanud sest veeni ei pääsenud – muda vahel. Lõpuks tirisin kola uuesti vee äärde, pesin koivad puhtaks ja sõitsin teisele poole jõge kus paistis mõni meeter liivast randa. Seal sain puhtalt kaldale. Enne aga taas võitlus poriga. Kokku veetsin erinevate poe- ja muude mudas müttamise manöövritega linnavahel ca 50 minutit.

Lahtisest paisust sai hästi alla, paisualune kärestik oli pisut madal ja paar kivi kolksas ikka ära. Edasi läkski linnavahel üsna lustliku vooluga kivide vahel nikerdades. Laupäeva õhtu ja jõe ääred pidulisi ja muid suplejaid täis. Üks tüüp ütles põlvistsaadik vees veel, et siin saab jala kah edasi, pole paati vajagi. Olin põhimõtteliselt sellega nõus, aga vastasin veel et sõita on siiski lihtsam kui süsta seljas tassida...

Saatuslikud sõnad, peagi sain seda omal nahal tunda. Nimelt saabus taas 50 min sõidu pärast nähtuste kompleks nimega Kamari pais. Kõigepealt suur paisjärv, seda pidi 500 m paisuni. Sikukest kohta kus sealt lihtsamalt läbi pääseb, ei olegi. Üks kanal läheb eemal asuva elektrijaamani, see kanal teisel pool maanteed ja igavesti järskude kallastega. Suurema paisjärve taga teine ja väiksem, paisu kõrval betoonist laugem ülevoolukoht mis paraku kuiv. Olles seal 20 minutit ringi koperdanud ja erinevaid võimalusi uurinud, ei jäänud muud üle kui süst üle selle ülevoolukoha tassida. Vähemalt sile pind. Krabasin siis paadi risti pihku ja alla. Kola ei viitsinud välja võtta. Oli ikka raske küll. Hea veel et mäest üles ei pidanud tassima. 250 m vee peal ja uuesti järgmise paisu ees välja. Veel kümmekond minutit tassimist üle tee ja lohistamist, sain taas lodja vette ja liikuma. Aga no mis liikumine see kah oli. Suurem osa jõeveest  oli elektrijaama kanalisse juhitud ja jõesängis vaid nire. Seegi 15 cm sügav. Põhjas sile paekivi. Jõeäärne elanik oli omale ideaalmaastikku kujundanud ja pisikesi paisukesi ja sillakesi ehitanud, lisaks kaunistanud oma loomingut kitsekeste ja kotkakeste skulptuuridega. Üks meetrilaiune prigu oli kus läbi mahtus, vool aga põrutas otse vastu 7 m kaugusel olevat kallast. Mu lodi 5,2 m pikk...

No muidugi vastaskaldasse hooga kinni ja vooluga risti. Siis tagumine ots kah kuskile mättasse. Nokk kinni, saba lahti meetodil sai lõpuks siiski nina allavoolu ja edasi jõnksude kaupa üle madalate. 15 minutit ja 500 meetrit, siis tuli vett juurde elektrijaama alusest kanalist ja sõit läks ladusaks. See neetud „rohelise energiaga” üksinda võitlemine võttis kokku 50 minutit. Paisundus on värskelt renoveeritud, aga sihukest mõtet ei tulnud kellelegi pähe, et teeks mingi väikeste paatide läbipääsu ja paadisõbraliku lohistamise võimaluse. Põltsamaa paisu küljes oli sihuke renn kus paisu kinnioleku puhul kergemate paatidega läbi saab.

Jõgi voolas korralikult ja kulgesin jõudsalt. Kühveldasin veel 1h 50 min ja jäin laagrisse. Teine ööbimine Päovere küla lähistel. Kaldale mineku häid võimalusi polnud, leidsin juhuslikult ühe laugema koha, mis aga taas keskmisest mudasemaks osutus. Päevateekonna pikkuseks kepsu järgi 62,8 km.

Pühapäev, 9. august

Öö oli taas vaikne ja hommikul telk kastest läbimärg. Käivitamine võttis taas tunnikese ja liikuma sain enne poolt kümmet. 40 minutit ja Rõika. Vahepeal erilisi vahejuhtumeid ja vaatamisväärsusi polnud. Rõika juures jõgi hoopis teise ilmega, suured vanad puud jõekaldal ja sõida nagu tunnelis. Veel pisut sirgemaid lõikusid Potasteni ja algasid taas looked. Enne möödusin Laashoone juures olevast laavust (Rõikalt 40 min sõitu). Nii keerutasin kuni Londoni talukohani, kus pidin välja ronima, sest jõgi oli umbselt mahalangenud puid ja risu 30 m ulatuses täis. Laashoone juurest Londonini 1h 8 min. Jõgi lookles Alam-Pedja kaitseala luhtade vahel.

Londonis taas paadilohistamine ja peatus, kokku 40 min. 7 minutit veel ja suubumine Pede jõkke. See ilmatu lai ja musta veega ja üldse ei voola. Pedesse suubumisest 3 – 4 sõiduminut kaugusel laagrikoht laavuga, 18 sõiduminuti kaugusel eelmisest veel üks, siis veel 10 minutit ja Emajõel. Emajõe vesi nagu piimaga kohv. Ja voolab kah nii 2 – 3 km tunnis. Kui Pede jõel oli sihukeseks mõnusaks liikumiskiiruseks sihuke 7,5 km/h, siis Emajõel tõusis see kohe 9,5 – 10-ni. Emajõkke jõudsin kell 13.15.

Aga Emajõgi oli Põltsamaa jõega võrreldes juba tüütu. Mis sellest, et voolas. Kühveldasin aga muudkui allavoolu ja üritasin end peavoolus hoida. Kui käänakute taga olevasse tagasivooludesse ja muudesse keerutistesse täie vungiga sisse sõitsin, tõmbas hoo kinni nii et vahutas.

Palupõhjast tiksusin mööda, enne Rekut kobisin taas kaldale et enne viimast otsa przkontidele puhkust anda. Emajõge pidi sõitu selleks ajaks 1h 15 min.

Pool tundi liivaseljandikul, peoga natuke rosinaid koonu vahele ja edasi. Edasi oli Emajõgi nagu Emajõgi ikka. Kõrgete rohuste kallastega looklev kraav. Vahelduseks mõned pardid ja põõsaste all kalade lobistamine.  2 h 15 min kraapimist ja Kärevere silla all. Kell selleks ajaks pea veerand kuus juba. Tartuni oleks olnud veel alla kahe tunni senise tempoga kangutamist aga ei näinud selleks erilist põhjust. Seda enam, et see polnud enam see jõgi mida ma tegelikult vaadata tahtsin ja ka nägin.

Siis ei sõitnudki enam kaugemale, sest ei viitsinud. Päevateekonnaks 53 km.

Kokku tuli selle kahe ja poole päeva jooksul 18 tundi ja  17 minutit sõiduaega ja 136 km. Sellest 106 Põltsamaa jõel.