Hülgeaeg on käes!

Hüljeste elutsüklis on alanud kõige olulisem aeg – kevadtalvine poegimine merejääl. Enamusel emastel peaks kutsikad juba sündinud või kohe-kohe sündimas olema. Jääolud soosivad taaskord karvakalade paljunemist ja hülgehuvilisele on alanud aasta põnevaimad päevad.


Piltidel on hallhülged ja need on tehtud Simmo Kikkase poolt eelmisel aastal Saaremaa läänerannikul.

Hallhülge poegHülgepoegHallhülge koon jääaugust väljasIsased hallhülged ja jääle tuleku nn rindauk

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Liivi lahes, kus talvituvad enamus meie viigerhüljestest, jookseb kinnisjää piir Häädemeeste rannast  Pärnu lahe suunas, edasi Kihnu tagant Kastna ninasse ja sealt Lõuna-Saaremaa poole. Lahe vabas vees triivib suur hulk ajujääd. Tingimused järglaste ilmaletoomiseks on väga head. Sügisel hülgeuurijate poolt märgistatud 12. viigerhülgest suurem osa on Liivi lahe rüsijää piirkonnas. Rüsid tekivad tavaliselt kalda küljes kinni oleva kinnisjää ja tuules triiviva ajujää piirile. Sellistes kohtades on pragusid, jääkuhilaid ja lumehangesid. Pragudes saab hingamas ja ujumas käia, rüside taha varjuda ja lumehangede alla kaevatud koobastesse poegi peita. Osad hülged poegivad triivjääl ja mõned on leidnud turvalise paiga kinnisjää ääre poolsemas piirkonnas.

Nii on see ikka olnud ja selles mõttes viigri märgistamisprojekt seniseid teadmis pole ümber lükanud. Huvitav on see, et kaks märgistatud hüljestest talvitub keset Väinamerd. Piirkonnas, mida katab kümnete kilomeetrite ulatuses 30-50 cm paksune stabiilne kinnisjää. Kirjanduse andmetel suudavad viigrid Arktikas hingamisauke hoida kuni meetri paksuses jääs. Arvatavasti säilitavad ka meie Väinamere vigrid hingamise ja jääle tuleku rindauke neid pidevalt kraapides ning „läbi puhudes“. Ega selleski pole midagi ebaharilikku, sest viigrid on ennegi Väinamerel talvitanud. Näiteks eelmisel aastal pidid teemeistrid hülgeaukude tõttu Hiiumaa jäätee trassi korrigeerima.

Sentsatsioon pärineb hoopis põhjanaabrite hülgeprojektist. Nimelt on kaks Soomes märgistatud hüljest Eesti vetesse talvituma tulnud! Üks neist peaks viibima kusagil Vormsi kandis ja teine Liivi lahes. Siiani võis arvata, et äkki toimub mingil määral „verevahetust“ Botnia lahe ja Eesti populatsioonide vahel aga midagi kindlamat ei julgenud keegi väita. Nüüd on olemas kindel tõestus.

Piltidel olevad hallihülged toovad beebisid ilmale parema puudumisel ka rahudel. Aga eelistatum koht sünnitusmajaks on ikkagi merejää. Seal on rohkem ruumi, haigused levivad vähem ja poegade ellujäämismäär kõrgem. Kui viigripoja juures toimetab ainult ema ja mõned vigrid on veel kusagil läheduses, siis hallid on karjaloomad ja poegimiskogumites on koos mitmed emasloomad ning paaritumisootel isased. Halli eelistatumad poegimispiirkonnad on Liivi lahe jää, Saaremaa ja Hiiumaa rannaalad.

Viigrite tegevusjälgi otsime hülgematkal merejääl ja hülgeid vaatame kajakimatakadel Hiiumaal.

 

Hüljeste elutsüklis on alanud kõige olulisem aeg – kevadtalvine poegimine merejääl. Enamusel emastel peaks kutsikad juba sündinud või kohe-kohe sündimas olema. Jääolud soosivad taaskord karvakalade paljunemist ja hülgehuvilisele on alanud aasta põnevaimad päevad.

Piltidel on hallhülged ja need on tehtud Simmo Kikkase poolt eelmisel aastal Saaremaa läänerannikul.

Liivi lahes, kus talvituvad enamus meie viigerhüljestest, jookseb kinnisjää piir Häädemeeste rannast  Pärnu lahe suunas, edasi Kihnu tagant Kastna ninasse ja sealt Lõuna-Saaremaa poole. Lahe vabas vees triivib suur hulk ajujääd. Tingimused järglaste ilmaletoomiseks on väga head. Sügisel hülgeuurijate poolt märgistatud 12. viigerhülgest suurem osa on Liivi lahe rüsijää piirkonnas. Rüsid tekivad tavaliselt kalda küljes kinni oleva kinnisjää ja tuules triiviva ajujää piirile. Sellistes kohtades on pragusid, jääkuhilaid ja lumehangesid. Pragudes saab hingamas ja ujumas käia, rüside taha varjuda ja lumehangede alla kaevatud koobastesse poegi peita. Osad hülged poegivad triivjääl ja mõned on leidnud turvalise paiga kinnisjää ääre poolsemas piirkonnas.

Nii on see ikka olnud ja selles mõttes viigri märgistamisprojekt seniseid teadmis pole ümber lükanud. Huvitav on see, et kaks märgistatud hüljestest talvitub keset Väinamerd. Piirkonnas, mida katab kümnete kilomeetrite ulatuses 30-50 cm paksune stabiilne kinnisjää. Kirjanduse andmetel suudavad viigrid Arktikas hingamisauke hoida kuni meetri paksuses jääs. Arvatavasti säilitavad ka meie Väinamere vigrid hingamise ja jääle tuleku rindauke neid pidevalt kraapides ning „läbi puhudes“. Ega selleski pole midagi ebaharilikku, sest viigrid on ennegi Väinamerel talvitanud. Näiteks eelmisel aastal pidid teemeistrid hülgeaukude tõttu Hiiumaa jäätee trassi korrigeerima. Sentsatsioon pärineb hoopis põhjanaabrite hülgeprojektist. Nimelt on kaks Soomes märgistatud hüljest Eesti vetesse talvituma tulnud! Üks neist peaks viibima kusagil Vormsi kandis ja teine Liivi lahes. Siiani võis arvata, et äkki toimub mingil määral „verevahetust“ Potnia lahe ja Eesti populatsioonide vahel aga midagi kindlamat ei julgenud keegi väita. Nüüd on olemas kindel tõestus.

Piltidel olevad hallihülged toovad beebisid ilmale parema puudumisel ka rahudel. Aga eelistatum koht sünnitusmajaks on ikkagi merejää. Seal on rohkem ruumi, haigused levivad vähem ja poegade ellujäämismäär kõrgem. Kui viigripoja juures toimetab ainult ema ja mõned vigrid on veel kusagil läheduses, siis hallid on karjaloomad ja poegimiskogumites on koos mitmed emasloomad ning paaritumisootel isased. Halli eelistatumad poegimispiirkonnad on Liivi lahe jää, Saaremaa ja Hiiumaa rannaalad.

Viigrite tegevusjälgi otsime hülgematkal merejääl ja hülgeid vaatame kajakimatakadel Hiiumaal.


Nipernaadi rännak maastikumängMeeskonnakoolitused Firma suvepäeva tegevused vali kohe