Kuidas uisumatk Kihnu läks!

Lugu sellest, kuidas meie matkajuhid Triin, Märten ja Raimo tahtsid Kihnu uisutada

 

b_300_190_16777215_00_images_blogi-pic_ki.JPG

Väljavõte Triini blogist:
No, vaata kui ilus tükk head jääd sinna Kihnu ja Pärnu kanti on tekkinud" seletasid härrad kontoris. "Jah mujal lumi peal aga seal jaaa.. "

Lauba hommik teele, tagasilööke andis auto, mille aku hommikul elumärke ei andnud. Kiire plaanimuutus ja graafikust olime maas vaid pool tundi.
Munalaiul kalpsasime sadamahoonesse, et veel kihte selga lütata ja end soojas sisse pakkida. Jalga mahtus 3 kihti pükse ja selga 3,5 kihti ( 0,5 kihti moodustab vest). Siis muidugi kindad, kuna mõned aastad tagasi Halti otsast alla tulles, said mu parema käe sörmed tõsiseid külmakahjustusi on, see hell teema. Ja kindaid armastan ma nüüd alati pigem varuga võtta. Need kolm sõrme on seniajani väga õrnad ja tundlikud. Kokku sai 3 kihti kindaid ka.
b_300_190_16777215_00_images_blogi-pic_P1040527.JPG Raimo läks ees, tal oli kuivakas. Tuul lükkas meid kõiki hooga Kihnu suunas. Juba eelnevatest talvedest teadsin, et eriti ohtlik koht on Manija otsas. Meil õnneks sinna polnud asja kah, praamitee läks meie ja Manija vahelt läbi.
Jää oli ülitore. Härmatis peal aga see ei seganud kütmist mitte üks teps. Aeg - ajalt toksisime auke, et saada aimu kas ja kuidas jääl paksust. 6 km Kihnuni jää paksus väheneb 8 cm. 5 km Kihnuni jääl paksust 10 cm ja ees rüsiväli. Seal pole uisuga miskit teha, otsime paremat teed aga ei leiagi. Võtame suuna Munalaiu poole tagasi. Tugevas vastutuules, kiirus 10 km/h.
Sõidame Tõstamaa lahel pikalt põhja suunas, oh kui tore jää. Kalamehed on siin jäässe auke puurinud ja võrke sisse ajanud. Esimesed suuremad rüsikühjad ka. Päike hakkas loojuma, Märten ei jõdnud ära kiita kui ilus ja hea see valgus ikka praegu on.
Erilised tänud pean ütlema Munalaiu sadamahoone kohta, mis oli sel õhtupoolikul kui imetore soe oaas keset seda külma ja tuulist ilma. Isver, kui tore oli seal mustikusuppi lürpida ja priukaid mugida ja üles soojeneda. Aitäh!

Iga kord, kui Väinamerele jää tekib, tajun, et nüüd on võidujooks ajaga. Et kui mitu otsa saan ma jääl tuuritada enne kui see ära sulab. Kohe hiiglama kahju on jälle ära minna ja mitte seal valgel väljal uisutada, suusatada. Tahaks teha kohe sellise pikema otsa, telkida jääl ( või lumeonn kokku kuhjata) ja siis järgmine hommik edasi minna.. mul on veel natuke aega.


 Rohkem pilte meie meeleolukast matkast näeb Triini ALBUMIST 

 

 


Nipernaadi rännak maastikumängMeeskonnakoolitused