Viigrid, kotkad ja pudelipost

Oli äge talvine nädalavahetus merejääl

mt_ignore

Märtsi algus on alati vägev aeg, päike paistab kõrgemalt, metsaloomad peavad veel pulmaprotseduure, hüljestel poegimisaeg. Nii saigi paika pandud, et lähme Kesselaiu lähedusse hülgeid uurima. Talv mängis muidugi teistsugust mängu ja Suures väinas jääd polnud. Ega meiegi jumalad pole ja ilma teha ei saa, küll aga saame korraldada asjaliku matka.  Otsisime alternatiivset marsruuti ning hoplaa...hülged olid olemas ja jää ka. Matkakohaks hoopis Pärnu laht. 

mt_ignore

Luurel käies leidsime veel lisaks mitmetele kotkastele ja hüljestele ning suurepärasele jääle ka pudeliposti.  Pudelipost on siis kiri mis on pandud pudelisse veekindlalt, muidu sest poleks tolku. Omal ajal saadeti merelt sedasorti kirju kas oma mõrsjatele või siis ka merehädas olles. Alates 16 saj hakati ka sedamoodi edastama sõjalist infot ja vaenlaste positsioone. Elisabeth I määras isegi ametisse merepudelite avaja, kel oli õigus postipudeleid avada. Kui seda tegi keegi teine, ootas avajat ees surmanuhtlus. Selline ametimees oli kuni 19 saj olemas. Kuna meil sellist ametimeest Eestis pole avasin ise pudeli. Oleksin ma naine siis oleks ma sulanud vist sinnasamma Liu roostikkusse, sest tegu oli armastuskirjaga, mis pandi posti 2015 a suvel.  

 mt_ignore

Viigri matkal oli kõige paremaks sõiduriistaks tõukekelk, mida sai kiirelt endale selga hiivata. Marsruudil oli kohti kust pidime läbi roostiku minema või lõppes jää ja lumi ära. Seega matkasuusad ja uisud langesid ära. Uisutamiseks oli jää liiga krobeline ning osati kõva lumekooriku all. 

mt_ignore

Viigritel on veebruari keskpaigast kuni märtsi alguseni poegimisaeg, siis on neid hea vaadelda. Oma matkadel me kasutame väga häid vaatlustorusid, mis lubavad hülgeid jälgida ka kilomeetrite kauguselt, nii et need trullakad mereimetajad ei saa arugi, et keegi on läheduses ja neid uudishimulikult jälgib. 

Mõlemal matkapäeval nägime arvukalt merikotkaid, kes on tavaliselt indikaatoriteks, näitamaks hüljeste kohalolu. Istuvad kotkad hülgepoja lähedale ning jäävad ootama millal hülgeema eemale läheb, seejärel polegi kotkal miskit keerulist teha kui võtta talle „kaetud toidulaud“ . Nägime nii laupäeval kui pühapäeval üle 10 kotka. 

mt_ignore

Lisaks käisime ja ronisime kõrgete rüsihunnikute otsas, mis olid vaateplatvormideks ja kust pealt oli hea ümbruskonda jälgida. Rüsijää tekib veekogu katva jää liikumisel mille tõttu moodustub kuhjatis.  Tavaliselt on rüsi moodustamisel abiks ka mingisugune takistus, mis omakorda aitab jääl kuhjuda, kindlasti on siin oma roll vee liikumisel ja tuulel. Rüsijää hunnik oli umbes 8 m kõrge ning tõesti väga massiivne, peaaegu nagu müstika kuidas ikka sellised asjad aset leiavad :) Rüsi taga sõime suppi, jõime kuuma mustikateed ning pugisime maiustusi. Kel isu täis sai uuesti turnima minna. Väga mõnus ja vaba äraolemine. 

Pühapäevasel päeval kui taevas siras kena kevadpäike leidsime ka viigri poja koos emaga. Enamus proovis läbi vaatlustoru seda vägevat valget karvapalli pildistada, elamus missugune! Siin ka väike pildike, mis tuli välja, päris portree pole aga hea mälestus kindlasti.

mt_ignore

Järgmiste matkadeni! 


Nipernaadi rännak maastikumängMeeskonnakoolitused